EMIL SAVIIR
(06.08.1979 - 31.08.2007)

Sellest, kelle aeg su kõrvalt viib, on taevas saanud sinu kaitseingel…

Ma hoian Su käsi, mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall.
Mu kingitud villases sallis
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan Su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa.
Ei hooli, et väljas on hanged -
mu juures küll sooja Sa saad.

Ent oled Sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Võib-olla Sul jäävana tundun
kui meri või põline laas,
või taevas, mis pea kohal kummub,
kui kastetilk auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid;
ma tean ju, Sa kergelt ei talu
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad, kui habras on niit,
mis mind Sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mõni tunnetu hetk minu viib?

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Kui mind enam ei ole,
pole Sinule olemas?
Kui mind enam ei ole,
pole Sinu jaoks olemas?